Mina > Kõige algus

Elis on meie teine kullakallis tütreke!...:)

Mind oodates

Arvatav sünnikuupäev oli: 25. veebruar 2009
Arvatav sugu jäi saladuseks.

Emme mõtles mind oodates: Kuna käsil oli teine rasedus, siis möödusid need 9 kuud nii märkamatult, suht muretult, päevi ning nädalaid lugemata. Ei olnud hirmu, et kuidas ja mis ja miks. Arsil käies olid visiidid lühikesed ja möödusid naljatades ning niisama lobisedes. "Häirekell" hakkas tööle umbes nädal enne lapse sündi. Siis lõi vahel nö. tasapind kõikuma, et kuidas ma ikka hakkama saan...st., et kas ma suudan jagada solidaarselt aega kahe lapse vahel, hoida kodu korras ja olla armastav abikaasa...Nendele küsimustele vastab aga kõige paremini AEG ise...:) Hetkel, kui Elis on 5 päevane, olen ma vägagi positiivselt meelestatud ja usun, et igasugustestele olukordadele on lahendused, tuleb olla vaid kanntalik, mõistev ja kõigi ning kõigega arvestav.

Oodates kutsuti mind nii: Hüüdnime, kui Elis veel emme kõhus oli, ei olnudki...


Siin ma nüüd olen

Sündisin: 21. veebruar 2009 kell 23:04
Olin kena tütarlaps!

Kaalusin sündides: 2695 grammi
Olin sündides: 48 sentimeetrit pikk
Sünnihinneteks sain: 9/10
Minu juuksed olid punakaspruunid
Silmad olid tumehallid


Kuidas ma sündisin

Sünnikoht: SA Viljandi Haigla
Sünni juures viibisid: Asjaosaline ISSI ikka...:)
Ämmaemand oli: Silvi Särk
Arst oli: Kaja Saarepuu

Arstist või ämmaemandast lähemalt: Kaja Saarepuu oli meile juba vägagi tuttav arst. Emme oli üliõnnelik, et juhtus juba teist korda sünnitusmajja just siis, kui arstiks oli see tore naisterahvas.
Ämmaemand oli seevastu täitsa uus nägu meile, aga tegelikult on ju asjad sedaviisi, et nagu koer külale, nii küla koerale ja sellise suhtumisega ei olegi olemas kehvasid arste ja ämmaemandeid! Igatahes emme jäi kogu persolaiga (TAAS) vägagi rahule!

Emme kirjeldus sünnitusest: Kuna sünnitähtajaks oli pandud 25 veebruar ja lähtuvalt sellest, et esimene sünnitus läks tähtajast üle, siis seegi kord uskusin ma, et ju ikka laps tuleb päris veebruari lõpus või isegi märtsi alguses. Aga kui viimasel arstivisiidil pani dr. Malle Praks uueks visiidiajaks 03.03.2009, siis tundsin alateadlikult, et reaalselt sinna kuupäeva ma oma suhteliselt suurt kõhtu (ümbermõõt siis 114 cm) küll vedada ei suuda...:)
Asi hakkas toimima 20.veebruari öösel, mil väiksed valupojad iga 10 minutiliste vahedega endast tunda andsid. Aga sisetunnet kuulates ei olnud mingit tahtmist neid valukesi lugema ja täpsemalt mõõtmata hakata ja sedaviisi ma uuesti kella 3 paiku öösel magama jäin...Järgneval päeval elasime oma igapäevaelu, kuniks 21. veebruari öösel Tarmole teatasin, et kuidas me teeme ja olukorra lahendame (ennekõike vanema lapse suhtes), sest täna nähtavasti sünnitusmajja minek...:) Oma keskusteluga suutsime äratada ka teises toas magava Tuuli ja sedasi kolmekesi me oma suures voodis lõpuks rääkisime veel pikka aega, sest eks kõigil meil oli omamoodi ärevus sees ja kellelgi ei tulnud enam und. Kella 4-5 ajal istusin ma juba üksi köögis, vaatsin veel haiglakoti üle, saatsin paar meili ja sõnumit...Valud, kui neid sedasi üldse nimetada võib käisid ikka 8-10 minuti tagant. Tundsin, et uni hakkab peale tulema ja kobisin ka meie "ülerahvastatud" voodisse, kus sain isegi sõba silmale. Ärkasime kell 8 ajal...hommikused toimingud olid nagu ikka, siis kõik autosse, sõit ämma ja äia juurde. Tuuli hoiule pandud võis sõit edasi minna haigla suunas, aga omaette ooper oli see, et sellest hetkest, kui kodu juures autosse istusin, vaibusid ka valud...Tekkis juba kahtlane tunne, et kas üldse on mõtet minna...järsku libakad...ei taha nagu tühjast-tähjast ka asja suureks puhuda ja nii me läksimegi siis Viljandi haiglasse suurest peauksest (muidu sisenevad sünnitajad haigla kõrvaluksest tilistades all uksekella 3 x) ja palusin end lihtsalt üle vaadata, et arvatavasti asjaks ei lähe, aga igaks juhuks võiks tšekata, et mis seis siis ikkagi kõhutita ja minuga on.
Veidi ootamist ja varsti pandigi juhtmed ja aparaadid külge, jälgimaks siis lapse südametööd ja emaka kokkutõmbeid...Ja nagu arvata võis, ei registreerinud aparaat mingit sünnitegevust...ps. seekord olid valud ikkagi all kõhus, mitte seljas (Tuuli aegu valutas mul ainult selg)...Tita süda lõi kenasti. Dr. Saarepuu jälgis samuti olukorda, tuvastas avatust 1,5 sõrme ja verise vooluse ning arvas, et ma olen piisavalt sünnitaja näoga, et koju pole küll enam mõtet minna...Kell oli siis umbes 11 hommikul.
Haiglariided seljas, Tarmo ära saadetud, jäin ootama oma valukesi ja näe, sealt nad uuesti tulidki...kuskilt kauuuuuugelt, kauuuuugelt maa ja mere tagant ja jälle iga 10 minutiliste vahedega. Patseerisin kohusetundlikult mööda palatit, et noh, laps vajub ja aitab avamisele kaasa...aga no nagu kiuste ei olnud seekord üldse tahtmist püsti olla ja korduvalt viskasin end ikka ja jälle külili voodisse...Kella 15 ajal tuli dr. Saarepuu avatust kontrollima...nooooh...suure hädaga 4 cm...Ütlesin siis, et ta venitaks ja stimuleeriks seda värki, et kaua ma ikka passin seal eelpalatis. Tal ei olnud selle vastu midagi ja "triikis" emakakaela päris põhjalikult ise öeldes, et tita pea on täitsa all ja tunda.
Kella 18 ajal kutsusin Tarmo endale seltsi "valutama" ja sedasi me seal siis olime, kes luges ajakirja ja kes iga 5-7 minuti tagant paitas oma kõhtu...:). Kella 20 ajal tuli dr. Saarepuu ja katsus uuesti avatust...seekord siis 7-8 sõrme. Varsti tuli ämmakas argumendiga avada looteveed...Olin päri...Ootasime siis rahulikult järgmise valuhoo ära, AGA...küll tema otsis ja katsus ja kobas ja sobras, aga mida ta ei leidnud ja millest ta aru sei saanud oli see, et kus see lootekott küll on? Selgus fakt, et polnudki vaja lootekotti katki teha, sest nähtavasti oli see juba ise millalgi katki läinud ning vaikselt ja märkamatult olid teadmata suunas nirisenud ka looteveed...:). Eks see urgitsemine mõjus jälle omakorda, sest umbes kella 21 ajal algasid siis juba vähe tõsisemad valud, mis ka "UUU"-tamise lagedale tõid...Aga ikka meeldis mulle olla külili ja igal valuhool silitasin kõhtu liigutustega ülalt alla...Nüüd olid valude vahed umbes 3 min. ja kestvusega umbes 1 minut...
Selle ajaga, mil meie haiglasse jõudsime kuniks hiliste õhtutundideni olid jõudnud sünnitada oma lapsukesed juba 3 naist. Tundus jällegi, et meie paneme oma LAPSEGA päevale punkti...:)
Mingi hetk hakkasid pressid endast märku andma ja nüüd oli palju arukam olla püsti ja lasta maakülgejõul tegutseda...Ämmakas ja arst käisid vahetpidamata küsimas, et noh kas lähme juba, aga mina vastu, et ei ole veel õiget tunnet...Varsti aga sõna otseses mõttes kooberdasin ise sünntitustuppa, millest siis personal järeldas, et nüüd on nähtavasti õige aeg. Lauale külili ja pressimine võis alata. Oh võttis ikka võhmale küll, aga umbes 5 pressiga, neist 2 viimast selili asendis ja meie laps lausa ise libises minu seest välja...Enne kui tita mulle rinnale pandi kuulsin kuidas ämmakas luges "üks...kaks...kolm - kolm korda nabanöör ümber kaela" ja väike Vidin anti mu käte vahele...Oi ta oli nii tilluke..aga nähtavasti tubli, sest apgar-iks sai uus ilmakodanik 9/10.
Nagu ikka tegi kõige enam kibedat valu lapse pea sünd...aga see käib ju asja juurde!...:) Jällegi pääsesin ma ilma ühegi rebendita...jesss...:)
Platsenta sünd läks taas libedalt ja ilma muredeta ja varsti astusin juba ise eelsünnituspalatisse kuhu toodi ka laps oma esimesele tissitamisele...:)
Oi ta oli ikka hoopis teistsugune kui meie esiklaps Tuuli...Aga samas oli ta nii oma ja tuttav...-...Oli sündinud meie teine kullakallis tütreke!
Kes mind haiglas külastasid: Seekord me haigalsse rahvahorde ei kutsunud...:)
Aga Elist käisid siiski kaemas vanaisa Johannes ja vanaema Elve...:)

Haiglas veedetud aeg: 3 päeva

Kuidas ma nime sain

Minu nimi on Elis Türk, see pandi minule 4. märts 2009 (ühe ja poole nädalaselt).

Miks just selline nimi? "Elis" kui selline kena nimi oli olemas juba enne lapse sündi. Hiljem tuli tõdeda vaid fakti, et ega me ei suuda ja ei tahagi mingeid muid nimesid mõtlema ja kaaluma hakata.
Teised valikud olid: Mida polnud, seda polnud...:)

Minu hüüdnimedeks on: "Vidin" - tulenevalt tema väiksest sünnikaalust...

Esimest korda koju

Tulin esimest korda koju: 24. veebruar 2009 (3-päevaselt)
Kodu aadressiks oli: Viljandi mk., Viiratsi, Sõpruse 22-13




POSTITA TEATEID

Kui soovid alati saada e-maili, kui seda kodulehte muudetakse, siis palun sisesta siia oma e-mail!
 MINA
 KÕIGE ALGUS
 MINU ARENG
 ESIMESED...
 SUGUPUU
 LASTEAED
 MEEDIAGALERII